Hellemanni terrassi-tuur

Tule vaata Tallinna vana ja uut linna linnulennult!
Torni 3.korruselt avaneb suurepärane vaade tervele linnale. Peagi saab ka terrassil nautida linnupetet


 Hellemanni torn

1410 aastaks, mis on märgitud torni valmimisaastana, oli tõenäoliselt valminud ainult torni madalam 10-15 meetri kõrgune osa, mis oli kaetud eriliste väljeulatuvate puidust kaitsekorrustega. Oma nime on Hellemanni torn saanud Laurentius van der Helle järgi, kes 1390-1398 aastatel kasutas torni taga asuvat krunti.

Hellemanni tornile on iseloomulik tüsedaseinaline sõõrile baseeruv, seejuures kolmveerandringikujulise põhiplaaniga skeem. Selline kavatis oli otseselt inspireeritud Pika Hermanni 1371. aastaks valminud esimesest ehitusjärgust.



Alumine korrus

Lisaks sõõrile baseeruvale põhiplaanile, oli uudne ka Hellemanni torni allosa mahuline lahendus. Hellemanni torni alumisse ossa jäeti Pika Hermanni eeskujul ainult 1 ruum, mis oli üle 10 meetri kõrge ning seda kasutati vanglana.

Tulirelvade massiline kasutusele võtmine nõudis aga linnamüüri kõikides lõikudes ladusid laskemoona ja relva hoidmiseks. Kuna neil pidi olema eriti hea ühendus suurtükkide laskepeseadega, siis sobisid selleks hästi tornide madalamad korrused. Tõenäoliselt sel põhjusel likvideeriti ka Hellemanni torni alumiselt korruselt vangla ning muudeti see 15. sajandil laoruumiks (kasutati laoruumina kuni 19.sajandini) Hellemanni torn muutus kompaktseks, tugevaks ja otstarbekalt varustatatavaks suurtükitorniks, mille üheks ülesandeks oli tõenäoliselt Viru rondeeli täiendav kaitse. Kuna endisel vanglal oli juba luugi kaudu otseühendus suurtükkidekorrusega, siis ehitati laoruumi vaid uus uks Müürivahe tänaval – see on kasutusel ka praegu.



Esimene kaitsekorrus

Esimesele kaitsekorrusele pääses linnamüüri tugimüürilt trepi kaudu. See kujutab kolme, 1,8 –1, 65 meetri paksuses välisseinas oleva laskeavaga ruumi. Avade suudmed on ümmargused, läbimõõduga 75-85 cm. Trepi vastas on säilinud kamin ja dansker-latriin, alles on ka latriini kivist „prilllaud“.

Pärast Liivi sõda, Tallinna linnamüüri seitsmenda ehitusetapi käigus tehti eraldi sissepääs ka Hellemanni torni esimesele kaitsekorrusele, mis on tänaseni kasutuses pääsemaks linnamüürile. Selle põhjuks oli parem transpordivajadus, aga ka ehitustööd linnamüüril. Ilmselt toimus Liivi sõja eelsel perioodil linnamüüri järjekordne kõrgendamine ning seetõttu oli suletud esialgne sissepääs kohal, kus linnamüüri kaitsekäik möödus torni seljast.



Teine kaitsekorrus

Ülemisele korrusele ehk teisele kaitsekorrusele pääses mööda järsku treppi. Korrus kujutas endast algselt veetiheda põrandaga (hiljem ümber ehitatud) avatud platvormi. Etteulatusvas osas, mis siin 0,9-1,1 m paksune, on kuus paralleelkülgedega laskeava. Laskeavasid on osaliselt hiljem renoveeritud, kuid on siiski jälgitav, et ka siin olid paralleelkülgedega avad algselt pealt avatud. Torni linnapoolses küljes, kus preagu on kaarsillusega ukseava, oli varem samuti avar 3,25 laiune transpordiava.



Tallinna linnamüür.

Tallinna vanalinna linnamüüri vanimad säilinud lõigud kuuluvad 13. sajandisse. Kujunenud lõplikult välja järgnenud kolme sajandi jooksul, oli Tallinna linnamüür üks oma aja suuremaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas.

Sellest võimsast kaitsesüsteemist on tänapäeval avalikkuses maapealse linnamüürina teadvustunud üle poole, täpsemalt 1,85 km müürifronti ja 26 kaitsetorni.



Esimene linnamüür ehk Kanne Müür

Linnamüüri lõigu, kuhu tänapäeval pääseb ainult Hellemanni torni esimeselt kaitsekorruselt, ehitustööd said alguse 14. sajandil, kui Taani kuninga Valdermar II (1170 – 1241) otsusega anti Tallinna linna ümber kindlustuste rajamise korraldamise suhtes täielikud volitused sõja-asjatundjale Johann Kannele.

Linnamüüri ehitustöid pidurdas küll 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõus, peale mida Valdermar II Harju- ja Virumaa koos siinsete linnadega ordule müüs, kuid linnamüüri ehitamine jätkus ning vastavalt Kanne soovitustele järgmise kolme sajandi jooksul.

Kui välja arvata 20. sajandi konserveerimistööd, võib öelda, et vaadates Kanne müürilõiku näeme me seda peaaegu samasugusena, kui 16-17. sajandil.


Allikad

R.Zobel „Linnamüür“, „Tallinna keskaegsed kindlustused“

Eesti Raamat, 1986